Tartus

Tartus. Õhtu. Lõpetasin just tõlke korrigeerimise. Jah, seesama, mis mul pooleli oli ja mida ma lausa SUNDISIN ennast tegema.

Ikka on tühi tunne. Silmade ees on undav arvuti ja peas nimekiri TEGEMATA asjadest. Lubasin endale, et ma ei pabista. Ühel päeval ma jõuan kõik ära teha, niimoodi tasapisi samm sammult... Kui kõike korraga ei jõua, siis teen osa hiljem.

Ma ei taha tunda seda tühjust. Kui keegi annaks mulle paberi, siis maaliksin sinna inimesed, kes oleksid seest tühjad, sest täpselt niimoodi tunnen ma ennast praegu. Tahaksin silmad katta kätega, sest praegu ma ei taha seda maailma vaadata, milles ma eksisteerin. Midagi on puudu. See, mis on puudu, ei anna minus rahu. Kas võib olla midagi hirmsamat, kui teadmine, et kõik on olemas, aga hing karjub millegi järele, millest sul aimu ei ole?

Armas lugeja, ma loodan, et ma sind ära ei ehmatanud. Praegusel hetkel võiks üks kallistus päästa kogu mu päeva...

Kodus

Läbi on saanud teine jõulupüha. Olen kodus. Maal. Võistes. Kell on 1:12. Kõik magavad, aga mina streigin ja ei mõtlegi unemaale rändama minna.

Olen selle nädala jooksul mõelnud oma järgmise aasta plaanidest. Mulle meeldib, kui kogu mu tegevus on planeeritud, see distsiplineerib mind rohkem. Mõtlen, kuidas iseennast paremini tööle panna, kuidas saavutada rohkem ja paremaid tulemusi. Ma olin eelmisel aastal väga tubli. Olen iseenda üle uhke, aga ma tahaksin veel paremini! Mu pea on pungil ideid, aga need lendavad ära nagu liblikad, kui ma neid märkmikusse üles ei kirjuta...

Jessie magab. Ta on terve päeva jooksul kõike närinud, mis ta hammaste ette on sattunud. Väike armas Jessie! Kahju, et ma Tartusse lähen ja teda ei näe... Kahju, et ma näen teda siis, kui ta on kõvasti kasvanud. Ilmselt märtsis, siis, kui Maarja beebi näeb ilmavalgust. Kodu kaob tegevuste vahele, mõnikord mind nagu kaugelt hüüdes... Emagi imestas, et lähen homme Tartusse, kuigi oleks võinud pühapäeval. Kuid tegevused ootavad mind, ma ei saa kauemaks jääda...

Kell on peaaegu kaks öösel. Karl ja Kristel pidid ööseks koju tulema, aga neid ei ole veel. Ma arvan, et peaksin oma streikimise lõpetama ja linade vahele pugema unenägusid vaatama. Homme on vaja asjad pakkida ja mõned asjad selgeks mõelda. Nagu te teate juba... mulle meeldib mõtiskleda.

Mul on sõbrad, kes praegu juba kõik magavad. Olga Udmurtiast ja Viktor Kanadast helistasid eile ja paljud sõbrad tulid minu juurde heade jõulusoovidega... Ma tean, et nad kõik on alati olemas. Nii head ja kallid!