Kodus

Läbi on saanud teine jõulupüha. Olen kodus. Maal. Võistes. Kell on 1:12. Kõik magavad, aga mina streigin ja ei mõtlegi unemaale rändama minna.

Olen selle nädala jooksul mõelnud oma järgmise aasta plaanidest. Mulle meeldib, kui kogu mu tegevus on planeeritud, see distsiplineerib mind rohkem. Mõtlen, kuidas iseennast paremini tööle panna, kuidas saavutada rohkem ja paremaid tulemusi. Ma olin eelmisel aastal väga tubli. Olen iseenda üle uhke, aga ma tahaksin veel paremini! Mu pea on pungil ideid, aga need lendavad ära nagu liblikad, kui ma neid märkmikusse üles ei kirjuta...

Jessie magab. Ta on terve päeva jooksul kõike närinud, mis ta hammaste ette on sattunud. Väike armas Jessie! Kahju, et ma Tartusse lähen ja teda ei näe... Kahju, et ma näen teda siis, kui ta on kõvasti kasvanud. Ilmselt märtsis, siis, kui Maarja beebi näeb ilmavalgust. Kodu kaob tegevuste vahele, mõnikord mind nagu kaugelt hüüdes... Emagi imestas, et lähen homme Tartusse, kuigi oleks võinud pühapäeval. Kuid tegevused ootavad mind, ma ei saa kauemaks jääda...

Kell on peaaegu kaks öösel. Karl ja Kristel pidid ööseks koju tulema, aga neid ei ole veel. Ma arvan, et peaksin oma streikimise lõpetama ja linade vahele pugema unenägusid vaatama. Homme on vaja asjad pakkida ja mõned asjad selgeks mõelda. Nagu te teate juba... mulle meeldib mõtiskleda.

Mul on sõbrad, kes praegu juba kõik magavad. Olga Udmurtiast ja Viktor Kanadast helistasid eile ja paljud sõbrad tulid minu juurde heade jõulusoovidega... Ma tean, et nad kõik on alati olemas. Nii head ja kallid!