Tartus

Tartus. Õhtu. Lõpetasin just tõlke korrigeerimise. Jah, seesama, mis mul pooleli oli ja mida ma lausa SUNDISIN ennast tegema.

Ikka on tühi tunne. Silmade ees on undav arvuti ja peas nimekiri TEGEMATA asjadest. Lubasin endale, et ma ei pabista. Ühel päeval ma jõuan kõik ära teha, niimoodi tasapisi samm sammult... Kui kõike korraga ei jõua, siis teen osa hiljem.

Ma ei taha tunda seda tühjust. Kui keegi annaks mulle paberi, siis maaliksin sinna inimesed, kes oleksid seest tühjad, sest täpselt niimoodi tunnen ma ennast praegu. Tahaksin silmad katta kätega, sest praegu ma ei taha seda maailma vaadata, milles ma eksisteerin. Midagi on puudu. See, mis on puudu, ei anna minus rahu. Kas võib olla midagi hirmsamat, kui teadmine, et kõik on olemas, aga hing karjub millegi järele, millest sul aimu ei ole?

Armas lugeja, ma loodan, et ma sind ära ei ehmatanud. Praegusel hetkel võiks üks kallistus päästa kogu mu päeva...